LISAMATERJAL HUVILISTELE!
LÜHIKONSPEKT JA FILMIGALERII MAAILMAMERE ELUSTIKUST
Hüdrosfääri asurkonda kuulub ligikaudu 250 tuhat liiki: loomne biomass ületab olulisel määral taimset (maismaal vastupidi): põhjuseks on asjaolu, et vees on põhiosa taimi – mikroskoopilised vetikad, mis on fotosünteetiliselt produktiivsed ja millel puuduvad tugi-, juht- jm koed; seetõttu võib vees taimse biomassi ühiku kohta elada oluliselt rohkem loomi kui maismaal.
Elu tekkis vees ja arenes enne maismaale väljumist ja mitmekesistumist 3 miljardit aastat. Ka tänapäeval on suurem osa biosfäärist veega kaetud ja siiani elavad seal ka organismid. Maailmamerd asustab üldiselt ürgne taimestik ja loomastik, mereelustik on maismaa omast tunduvalt vanem. Loomi on maakeral üldse 63 klassi, neist meres esindatud 52, neist omakorda ainult meres elavad 31. Taimi maakeral üldse 33 klassi, neist meres esindatud 10, ainult meres 5.
Kui kirjeldatakse peamisi veekoosluste tüüpe, pole sageli termin bioom kasutuses, kuid kontseptsioon siiski kehtib: kui veekeskkonnad on sarnased, viib evolutsioon paljude sarnaste kohastumuste tekkele eelistamaks teatud abiootilisi faktoreid.
Ligikaudu ¾ maakerast on ookeaniga kaetud. Nende auramine on aluseks enamusele Maa sademetest ja ookeanitemperatuuri peetakse ka põhiliseks Maa kliima tuultemustri mõjutajaks. Merevetikad varustavad Maad suure hulga hapnikuga. Ookean sisaldab endas maailma merekooslusi. Kuigi mereorganismid elavad soolase veega keskkonnas, pole see ainus mereliseks liigitamise kriteerium. Suur Soolajärv Utah’s näiteks on saliinsem kui enamus ookeane, kuid kuulub endiselt järvede hulka, sest ta asub kontinendi sees.
Merekooslusi on raske viia teatud tüüpide alla, sest nad on kolmemõõtmelised ja neid on klassi-fitseeritud mitmetel erinevatel viisidel. Nagu te juba teate, klassifitseeritakse merekooslusi eelkõige valguse ja sügavuse alusel (kui on ununenud, siis piilu siia). Sügavuse järgi on vöönd nimega litoraal veekogude muutlikemate tingimustega, mitmekesisema elustikuga ja suurima bioproduktiivsusega vöönd. Litoraali koosluste ehitus ja koosseis sõltub tavaliselt substraadist, olles enamasti kaljupind, liiv või muda. Kaljune litoraal on koduks tüüpilistele väheliikuvatele organismidele, nagu näiteks käsnad, ümarussid, sammaltaimed, okasnahksed, mõned vetikad, karbid, vähid (nuivähk), kes suudavad pritsmete ja lainete mõjul substraadile kinnitunuks jääda. Liivastel substraatidel või mudastel pindadel on paljud neist organismidest (ussid ja karbid) kaevunud ja filtreerivad lainete poolt toodud vett, et toitu saada. Teised elamisega kindlustatud loomad (krabid) on tavaliselt nimetatud organismide vaenlased.
Neriitilist vööndit võib iseloomustada kui mandrilava (maailmamere põhja tasandikuline rannaäärne ala, sügavus kuni 200 m, laius 1500 m kuni mõni km, iseloomulikud maismaapinnavormid ja rikkalik vee-elustik) peal olevat madalmerd (mandri merealune osa). Sellele järgneb okeaaniline tsoon, piirkond, mida iseloomustab suur sügavus. Kõikides nendes piirkondades, vabas vees, mis pole merepõhjaga seotud laiub pelagiaal (veekogude veemassiiv organismide elupaigaks). Merepõhja vööndit eelpoolnimetatud vööndite piires nimetatakse bentiliseks vööndiks. Bentilised kooslused koosnevad seentest, bakteritest, käsnadest, ussidest, meritähtedest, vähkidest, kaladest, õisloomadest ka krabidest.
Ookeani põhjapiirkonda, kuhu valgus ei jõua nim abüssaaliks. See on ookeani ja merepõhja ökoloogiline sügavusvöönd, hõlmates maailmamere põhja sügavamad alad (sügavus enamasti 2000-5000 m , harva ka sügavam). Abüssaali pindala hõlmab maailmamere pindalast 77%. Väga vähesed organismid on suutelised abüssaalis elama: seal elavad pimeduse, madala veetemperatuuri (3 kraadi C) ja ekstreemse rõhuga kohastunud organismid. Enamus abüssaali loomadest on sõltuvad eufootilises tsoonis toodetavast detriidist (surnud orgaaniline materjal), et energiat hankida (nn heterotroofne süsteem). Paljud abüssaali bakteritest on kemosünteesijad, kes toodavad oma energia anorgaanilisest materjalist.
Elu tekkis vees ja arenes enne maismaale väljumist ja mitmekesistumist 3 miljardit aastat. Ka tänapäeval on suurem osa biosfäärist veega kaetud ja siiani elavad seal ka organismid. Maailmamerd asustab üldiselt ürgne taimestik ja loomastik, mereelustik on maismaa omast tunduvalt vanem. Loomi on maakeral üldse 63 klassi, neist meres esindatud 52, neist omakorda ainult meres elavad 31. Taimi maakeral üldse 33 klassi, neist meres esindatud 10, ainult meres 5.
Kui kirjeldatakse peamisi veekoosluste tüüpe, pole sageli termin bioom kasutuses, kuid kontseptsioon siiski kehtib: kui veekeskkonnad on sarnased, viib evolutsioon paljude sarnaste kohastumuste tekkele eelistamaks teatud abiootilisi faktoreid.
Ligikaudu ¾ maakerast on ookeaniga kaetud. Nende auramine on aluseks enamusele Maa sademetest ja ookeanitemperatuuri peetakse ka põhiliseks Maa kliima tuultemustri mõjutajaks. Merevetikad varustavad Maad suure hulga hapnikuga. Ookean sisaldab endas maailma merekooslusi. Kuigi mereorganismid elavad soolase veega keskkonnas, pole see ainus mereliseks liigitamise kriteerium. Suur Soolajärv Utah’s näiteks on saliinsem kui enamus ookeane, kuid kuulub endiselt järvede hulka, sest ta asub kontinendi sees.
Merekooslusi on raske viia teatud tüüpide alla, sest nad on kolmemõõtmelised ja neid on klassi-fitseeritud mitmetel erinevatel viisidel. Nagu te juba teate, klassifitseeritakse merekooslusi eelkõige valguse ja sügavuse alusel (kui on ununenud, siis piilu siia). Sügavuse järgi on vöönd nimega litoraal veekogude muutlikemate tingimustega, mitmekesisema elustikuga ja suurima bioproduktiivsusega vöönd. Litoraali koosluste ehitus ja koosseis sõltub tavaliselt substraadist, olles enamasti kaljupind, liiv või muda. Kaljune litoraal on koduks tüüpilistele väheliikuvatele organismidele, nagu näiteks käsnad, ümarussid, sammaltaimed, okasnahksed, mõned vetikad, karbid, vähid (nuivähk), kes suudavad pritsmete ja lainete mõjul substraadile kinnitunuks jääda. Liivastel substraatidel või mudastel pindadel on paljud neist organismidest (ussid ja karbid) kaevunud ja filtreerivad lainete poolt toodud vett, et toitu saada. Teised elamisega kindlustatud loomad (krabid) on tavaliselt nimetatud organismide vaenlased.
Neriitilist vööndit võib iseloomustada kui mandrilava (maailmamere põhja tasandikuline rannaäärne ala, sügavus kuni 200 m, laius 1500 m kuni mõni km, iseloomulikud maismaapinnavormid ja rikkalik vee-elustik) peal olevat madalmerd (mandri merealune osa). Sellele järgneb okeaaniline tsoon, piirkond, mida iseloomustab suur sügavus. Kõikides nendes piirkondades, vabas vees, mis pole merepõhjaga seotud laiub pelagiaal (veekogude veemassiiv organismide elupaigaks). Merepõhja vööndit eelpoolnimetatud vööndite piires nimetatakse bentiliseks vööndiks. Bentilised kooslused koosnevad seentest, bakteritest, käsnadest, ussidest, meritähtedest, vähkidest, kaladest, õisloomadest ka krabidest.
Ookeani põhjapiirkonda, kuhu valgus ei jõua nim abüssaaliks. See on ookeani ja merepõhja ökoloogiline sügavusvöönd, hõlmates maailmamere põhja sügavamad alad (sügavus enamasti 2000-5000 m , harva ka sügavam). Abüssaali pindala hõlmab maailmamere pindalast 77%. Väga vähesed organismid on suutelised abüssaalis elama: seal elavad pimeduse, madala veetemperatuuri (3 kraadi C) ja ekstreemse rõhuga kohastunud organismid. Enamus abüssaali loomadest on sõltuvad eufootilises tsoonis toodetavast detriidist (surnud orgaaniline materjal), et energiat hankida (nn heterotroofne süsteem). Paljud abüssaali bakteritest on kemosünteesijad, kes toodavad oma energia anorgaanilisest materjalist.
MEREDE ERIOSAD
JOONIS L1. ESTUAAR.
Allikas: http://visibleearth.nasa.gov/
Estuaar - lehtersuue, suure jõe sügav, mere poole laienev suue või kitsas suudmelaht või poolsuletud rannikulähedane veekogu, mis on vabalt seotud merega ja kus magevesi seguneb soolase veega (nimetatakse ka limaaniks, näiteks jõgede suudmealad, soolasood jne; JOONIS L1).
Estuaarid on tavaliselt tekkinud kas maismaa vajumise, merepinna tõusu või loodete põhjustatud erosiooni tagajärjel. Tavaliselt on estuaarid piiratud soolakute ja mudaste aladega. Kuna jõed kannavad sisemaalistelt allikatelt toitaineid kaasa, on need piirkonnad kõrge produktiivsusega ja omavad suurt loomade ja taimede mitmekesisust. Need piirkonnad pole tähtsad mitte ainult paljude mereorganismide paljunemispiirkonnana (osad kalad, artropoodid, molluskid), vaid ka toitumis- ja pesitsusaladena paljudele amfiibidele, reptiilidele, imetajatele ja veelindudele.
Estuaari piirkonnad laiendavad nii maismaa kui ka mereorganismide mitmekesisust ja levikut. Estuaaride ja limaanide piirkonda vaadeldakse kui üleminekupiirkondi (ökotone) mage- ja mereveeliste ökosüsteemide vahel, samas neis esinevad füüsikalised ja bioloogilised tunnused pole ajutised, vaid unikaalsed. Estuaaride kooslused on enamasti segu endeemsetest liikidest (st liikidest, mille elupaik piirdub ainult estuaariga), merest siia sattuvatest (tulevatest) liikidest ja vähestest mageveest immigreeruvatest liikidest.
Estuaarid on tavaliselt produktiivsemad kui mereökosüsteemid ja mageveeökosüsteemid, sest nad on “biogeenilõksud”, osalt mehaanilised, osalt bioloogilised. Lisaks on esindatud lai produtsentide spekter, mis tagab fotosünteesi suures osas aastast ja tõusuvoog tekitab täiendava energiasisendi – liikuv vesi toob toitained ja viib jäägid. Estuaar on paljudele organismidele paljunemis- ja toitumiskohaks. Osadel organismidel kriitilises elutsükli staadiumis garanteeritud kiirem kasv ja areng (kiskjaid vähe, toitu palju).
Estuaarid on tavaliselt tekkinud kas maismaa vajumise, merepinna tõusu või loodete põhjustatud erosiooni tagajärjel. Tavaliselt on estuaarid piiratud soolakute ja mudaste aladega. Kuna jõed kannavad sisemaalistelt allikatelt toitaineid kaasa, on need piirkonnad kõrge produktiivsusega ja omavad suurt loomade ja taimede mitmekesisust. Need piirkonnad pole tähtsad mitte ainult paljude mereorganismide paljunemispiirkonnana (osad kalad, artropoodid, molluskid), vaid ka toitumis- ja pesitsusaladena paljudele amfiibidele, reptiilidele, imetajatele ja veelindudele.
Estuaari piirkonnad laiendavad nii maismaa kui ka mereorganismide mitmekesisust ja levikut. Estuaaride ja limaanide piirkonda vaadeldakse kui üleminekupiirkondi (ökotone) mage- ja mereveeliste ökosüsteemide vahel, samas neis esinevad füüsikalised ja bioloogilised tunnused pole ajutised, vaid unikaalsed. Estuaaride kooslused on enamasti segu endeemsetest liikidest (st liikidest, mille elupaik piirdub ainult estuaariga), merest siia sattuvatest (tulevatest) liikidest ja vähestest mageveest immigreeruvatest liikidest.
Estuaarid on tavaliselt produktiivsemad kui mereökosüsteemid ja mageveeökosüsteemid, sest nad on “biogeenilõksud”, osalt mehaanilised, osalt bioloogilised. Lisaks on esindatud lai produtsentide spekter, mis tagab fotosünteesi suures osas aastast ja tõusuvoog tekitab täiendava energiasisendi – liikuv vesi toob toitained ja viib jäägid. Estuaar on paljudele organismidele paljunemis- ja toitumiskohaks. Osadel organismidel kriitilises elutsükli staadiumis garanteeritud kiirem kasv ja areng (kiskjaid vähe, toitu palju).
JOONIS L2. Mangroovi mets Hiinas.
Allikas: http://www.whatsonxiamen.com/
Mangroovi(metsad/sood) ja korallrifid
Kaks väga huvitavat elukooslust troopilisel ja subtroopilisel nn maa-meri kokkupuuteala on korallrifid ja mangroovisood. Mõlemad nad on potentsiaalsed maamoodustajad, mis aitavad tekitada saari ja laiendavad rannikupiirkondi.
Mangroov– madalate puude tihnik troopiliste merede lainete eest varjatud lahtedes ning jõesuudmete tõusu ja mõõna piirkonnas (JOONIS L2).
Kaks väga huvitavat elukooslust troopilisel ja subtroopilisel nn maa-meri kokkupuuteala on korallrifid ja mangroovisood. Mõlemad nad on potentsiaalsed maamoodustajad, mis aitavad tekitada saari ja laiendavad rannikupiirkondi.
Mangroov– madalate puude tihnik troopiliste merede lainete eest varjatud lahtedes ning jõesuudmete tõusu ja mõõna piirkonnas (JOONIS L2).
JOONIS L3. Mangroovitaimed.
Allikas: http://www.planethopia.info/earth/
Mangroovitaimi iseloomustavad soolataluvus, harunev õhujuurestik (mutta kinnitumiseks), hingamis-juured ja irdumata vilja idanevad seemned (JOONIS L3). Loomastikku kuuluvad ajutise kuivale-jäämisega kohastunud veeloomad (mudahüpik, krabid), mudasse kaevujad ja võraasukad (haigrud). Kesk-Ameerikas ja Kagu-Aasias (näiteks Vietnamis) omavad mangroovimetsad samasugust biomassi, kui sama piirkonna maismaametsad. Puit on väga tihe ja omab suurt majanduslikku väärtust.
JOONIS L4. Atoll ehk korallidest rõngassaar.
Allikas: http://www.renegadebs.com/
Korallid e õisloomad – merepõhjas elavate lubi- või sarvtoesega ainuõõssete klass, umbes 6500 liiki. Korallid elavad enamasti kännistena (kolooniatena) sümbioosis nende kehas olevate üherakuliste vetikatega. Korallid moodustavad (koos teiste lubitoesega loomade ja vetikatega) soojades meredes kuni 50 m sügavuseni suuri korallrahusid ja korallriffe (JOONIS L4). Näiteks Austraalia idarannikul paiknev üle 2000 km pikkune Suur Vallrahu. Korallrahude biotsönoose iseloomustab erakordselt suur liigirohkus ja organismide värvikirevus, ka produktiivsus on suur.
Korallid (loomade lubitoesed) moodustavad kandva struktuuri, sellel elavad vetikad tagavad produktsiooni ja kaitsevad riffi vee liikumise lagundava mõju eest.
Suurema korallihuvi korral võid lisaks lugeda siit!
Korallid (loomade lubitoesed) moodustavad kandva struktuuri, sellel elavad vetikad tagavad produktsiooni ja kaitsevad riffi vee liikumise lagundava mõju eest.
Suurema korallihuvi korral võid lisaks lugeda siit!
FILMID
|