LISAMATERJAL HUVILISTELE!
KONSPEKT MAAKERA BIOOMIDEST
Peamiste maismaabioomide lühiülevaade (inglise keeles), mida on soovitav vaadata enne ja ka pärast tekstiga tutvumist. |
|
1. Troopilised metsad levivad ekvaatori lähedal, kus keskmine aastane temperatuur varieerub vähe, olles ca 25˚C. Sademetehulk on varieeruvam ja mõjutab vegetatsiooni rohkem kui temperatuur või fotoperiood. Madalikel, mis on ekvaatorist suhteliselt kaugel, asuvad troopilised torkpõõsastikud. Neile aladele on iseloomulikud kuivaperioodid ja taimestik on segu astelpõõsastest- ning puudest ja sukulentidest. Ekvaatorile lähemal, kus on selgelt piiritlenud kuiv ja märg aastaaeg, domineerivad troopilised laialehised metsad. Lopsakas troopiline vihmamets on levinud ekvaatorile lähedastel aladel, kus sajab üle 250 cm aastat ja kuiv periood kestab mitte kauem kui mõned kuud.
Troopiliste vihmametsade e täpsemalt igihaljaste troopilise ja ekvatoriaalsete metsade vöönd ümbritseb maakera ekvatoriaalse vööna ja katkeb vaid mäestike ja kõrgete kiltmaade kohal. Seda vööndit peetakse enam kõikide koosluste kompleksiks, sest seal on taime- ja loomaliike rohkem kui üheski teises koosluses maailmas. 1 ha võib leida üle 300 puuliigi, paljud neist 50-60 m kõrgused, sageli liitunud võradega, seega on metsaalune hämar ja peaaegu õistaimedeta. Kui üks hiigelpuudest välja langeb, siis täidavad tema koha kiirekasvulised sekundaarmetsa liigid ja need asenduvad alles aja jooksul aeglasemalt kasvavate ülarindepuudega. Suure liigirikkuse tõttu on peaaegu võimatu, et koha asustaks sama liiki puu. Paljud gigantsetest puudest on kaetud epifüütidega, nagu orhideed ja bromeelialised.
Muld on troopilistes vihmametsades tüüpiliselt vaene, sest kõrged temperatuurid ja sademed viivad kiirele lagunemisele, mis saavutavad orgaanilise aine moodustamise protsessidega võrreldes ülekaalu. Kuid mineraalainevaru väljauhtumist ei ole, sest aineringe on kiire ja taimed võtavad laguained kohe juurte ja mükoriisa kaudu tagasi. Seetõttu saabki vihmamets püsida aastatuhandeid ühel ja samal kohal. Korduva metsahävitamise tagajärjel vaesub pinnas sedavõrd, et mets asendub väheliigiliste kõrgrohustute või sõnajalakooslustega.
Kuigi mets on äärmuslikult tihe, võivad ühe liigi erinevad isendid asuda üksteisest suhteliselt kaugele ja vajavad seega sümbiootilisi (mutualistlikke) suhteid loomadega, kes neid tolmeldaks.
Loomad on olulised ka viljade ja seemnete levikul. Nad on tüüpilised puudeelanikud (ahvid, linnud, putukad, maod, nahkhiired ja isegi konnad) ja leiavad toitu ja varju mõni meeter üle metsaaluse. Soe keskkond annab võimaluse kõigusoojastele loomadele (1 ha metsas võib olla kuni 30 liiki konni).
2. Savann on troopiline või subtroopiline rohumaa üksikute puudega. Levib tavaliselt väheste sademetega kontinentaalsetel aladel (Lõuna-Ameerika keskosas, Kesk- ja Lõuna-Aafrikas, ka Austraalias ja osaliselt Lõuna-Aasias). Savannides on selgelt eristunud kolm aastaaega: külm ja kuiv, kuum ja kuiv ning soe ja märg. Enamus savannimuldadest on vaesed ja õhukese huumushorisondiga, mõned ka viljakad.
Kõiksugused rohumaad (ka savann) on oma vormilt ja ehituselt suhteliselt lihtne, kuid siiski liigirikas. Sagedased tulekahjud ei lase puudel kasvama hakata ja inhibeerivad ka rohttaimede juurdekasvu (enamasti kõrrelised, kuid ka nendega koos kasvavad silmatorkavate õitega putuktolmlejad rohttaimed). Savann on koduks mõnedele maailma suurematele herbivooridele (kaelkirjak, sebra, antiloop, pühvel ja känguru), on ka mõningaid kaevujaid loomi: hiired, mutid, maod, oravad, kaevurkilpkonnad jne.
Kui parasjagu tulekahju ei ole, siis on rohumaadel head toiduressursid, sest taimede kasv on kiire. Varjumiseks pole palju võimalusi, ainult maapinnal. Savanni loomad on aktiivsemad vihmaperioodil ja on öise eluviisiga. Talvel (kuival ajal), kui vegetatsioon on kuivanud, on mõned loomad talveunes või elatuvad seemnetest ja surnud taimeosadest.
3. Kõrbed on bioomide seas ühed karmimad: temperatuur võib maksimaalselt ulatuda kuni 50 kraadini, kuid peamisteks limiteerijaks on siiski sademetehulk, mis on vähem kui 30 cm aastas. Seega saavutavad kõrbes soojaküllus ja sademetevaegus oma äärmuse; nende koosmõju muutub põhiliseks taimkatet kujundavaks teguriks, jättes valgusrežiimi ja taimedevahelised mõjutused tahaplaanile.
Taimkate on hõre ja laigutine. Esineb nii kuuma- kui ka külmakõrbi. Kuumad kõrbed levivad USA edelaosas, piki Lõuna-Ameerika rannikut, Põhja-Aafrikas, Austraalia keskosas, Kaug-Idas. Külmad kõrbed Kaljumägede lääneosas, Ida-Argentiinas ja rohkesti Kesk-Aasias. Kuivemad kõrbed on Tšiilis olev Atakama, Aafrikas olev Sahaara ja osa Kesk-Austraaliast, kus aasta keskmine sademete hulk on vähem kui 2 cm ja mõnel aastal ei saja üldse. Sellistes kõrbetes polegi püsivat taimkatet. Teiste kõrbete taimkattes domineerivad üksikult asetsevad põõsad, mis on ümbritsetud kaktustest ja teistest sukulentidest. Kõrbetaimedel on füsioloogilised ja morfoloogilised adaptatsioonid ekstreemseteks temperatuurideks ja põuaks.
Loomadest on valdavateks seemnetoidulised sipelgad, linnud ja närilised (ekstreemsetes tingimustes on taimede seemnetoodang tohutu). Olulisemad seemnetoiduliste vaenlased on reptiilid – maod ja sisalikud. Ka loomad on kohastunud vähese veega ja ekstreemsete temperatuuridega. Paljud elavad kaevunult ja on aktiivsed ainult jahedatel öödel, teised on päikesekiirgust peegeldava värvusega jne.
4. Torkpõõsastikud levivad piki rannikut kesklaiuskraadidel, kus ookeanihoovused ringlevad kalda lähedal. Iseloomulikud pehmed, sajurikkad talved, pikad kuumad suved. Sellised põõsastikud on tihedate ogadega igihaljaste lehtedega ökosüsteemid. Esimesena kirjeldatud Vahemere piirkonnas, on leitud ka piki California rannikut, Tšiilis, Edela-Aafrikas ja Edela-Austraalias. Sarnaselt troopilistele rohumaadele on põõsastikud kohastunud perioodiliste tulekahjudega, omades ulatuslikku juurte süsteemi (regeneratsioon ja toitained). Paljud liigid produtseerivad ka seemneid, mis idanevad alles peale kuumaga töötlemist.
Loomadest on iseloomulikud võrsetest toituvad hirved, viljasööjad linnud ja närilised, kes söövad üheaastaste taimede seemneid, samuti ka sisalikud ja maod.
5. Parasvöötme rohumaade enamus tunnustest on sarnased savanniga, kuid erinev on just temperatuur. Parasvöötme rohumaadel palju nimesid: Lõuna-Aafrikas rohtlad, Ungaris pustad, Argentiinas ja Uruguais pampad, Venemaa ääretutes avarustes laiuvad stepid, Põhja-Ameerika keskosas lauskmaad ja preeriad (mõnikord nimetatakse neid ka steppideks). Kuidas saavad sellised rohumaad säilida? Võtmeks on regulaarsed põuaperioodid (2 korda aastas) ja põlengud, mis takistavad põõsaste ja puude sissetungi ning domineerimist.
Loomadest on esindatud suured kariloomad: näiteks Põhja-Ameerikas piison, Aafrika rohtlates gasellid ja sebrad, Aasia steppides metsikud hobused. Kariloomadest toituvad omakorda mõned suured karnivoorid (lõvid, hundid).
6. Parasvöötme metsad kasvavad kesklaiuskraadidel regioonis, kus on piisavalt niiskust, et saaks kasvada suured puud, osa Ida-USAs, osa Kesk-Euroopas ja väike osa Ida-Aasias, praegusajal on vöönd katkendlik. Iseloomulikud on laialehised puuliigid. Temperatuur kõigub väga külmast talvel kuni kuumani suvel
(-30˚C kuni +30˚C), kasvuperiood on 5-6 kuud. Sademeid on piisavalt, et muld oleks parasniiske kogu aasta, mulla huumusekiht on tüse.
Parasvöötme heitlehistel metsadel on välja kujunenud selge aastane rütm, külmal ajal on puhkeperiood (lehed on langetatud), kevadel uus vegetatsiooniperiood. Tsüklit peetakse adaptatsiooniks, et hoida vett. Vööndi kliimatingimustes on heitlehised puud okaspuude ees eelistatud igasugustel muldadel (peale toitevaeste soode). Metsarinded on avatumad kui troopilises metsas, kuid mitte nii kõrged.
Lehtpuud jõuavad vegetatsiooniperioodi vältel luua uuesti kogu assimilatsiooniaparaadi (aastavõrsed uute lehtedega), võrsed jõuavad puituda ning varuda toitaineid järgmiseks kevadeks. Suvehaljaste lehtede varisemine kõrvaldab puude ainevahetusjäägid ja kahandavad talvel transpiratsiooniks kuluva vee hulka. Kõik see võimaldab lehtpuudel toota orgaanilist ainet kiiremini.Lehtpuud ületavad okaspuid kasvukiiruse poolest, kuid jäävad alla elukestuse ja lehestiku kogupinna poolest.
Eristatakse sambla- ja samblikurinnet, rohu-, põõsa- ja I või ka I ja II puurinnet. Varieerub domineeriv puuliik: mõnedes kohtades valdavaks tammed, teistes kased, pöögid, vaher jne. Inimesed on parasvöötme metsi väga palju mõjutanud, raiudes seda mitmesugusteks materjalideks ja kütteks. Ainult hajutatud jäägid veel maailmas alles. Euroopa lehtmetsad on floristilise vaesumise ja ammuse kultuuristamise tõttu valdavalt monodominantsed tammikud või pöögikud, harvem võib kohata polüdominantseid pärna-vahtra-jalakametsi ja teisi kombinatsioone, neid leidub just erakordselt soodsates tingimustes.
Kuna toiduressursse (tammetõrud, pöögipählik) on parasvöötme metsades palju ja elupaigad on mitmekesised, siis on metsad suhteliselt loomarikkad. Varieeruvus on tohutu nii mikroorganismide kui putukate kui ämblikulaadsete seas, kes elavad lehevarises või toituvad lehtedest ülemiste rinnete põõsastel ja puudel. Mitmekesisus on suur ka linnu- ja loomaliikide hulgas (just pisiimetajad), kuigi nende elu on inimese poolt tugevasti mõjutatud.
7. Taiga e okas- e boreaalne mets levib laia ribana üle Põhja-Ameerika, Euroopa ja Aasia kuni arktilise tundra lõunapiirini. Taiga on maismaavöönditest pindala poolest suurim. Iseloomulik on jahe ja niiske kliima, karmid talved ja lühikesed suved, mis võivad küll ka soojad olla. Sademete hulk (300-600 mm/a)on suhteliselt suur, auramine mõõdukas, nii et metsapuudele jätkub siin vett ja põuda ei esine. Sademed enamasti lumena, seega pole nad tavaliselt kevadise sulani kättesaadavad. Vaikse ookeani rannikul on suhteliselt soojemate ja niiskemate tingimustega okasmetsad. Muld on taigas õhuke ja happeline ning moodustab aeglaselt tänu madalale temperatuurile ja pidevalt suurenevale (aeglaselt lagunevale) okkavaibale metsas.
Taiga on igihaljaste okaspuudega mets, puurinde võrade all olevad taimed moodustavad enamasti hõreda põõsarinde ja hästi väljakujunenud puhma-rohurinde ning samblarinde. Tavaliselt jagatakse stabiilset taigakooslust veel kahte tähtsamasse rühma: 1. varjukad kuuse ja nulumetsad e tumetaiga; 2. valgus-rohked männi- ja lehise-metsad (vaesemad mullad,kontinentaalsem kliima), heletaiga. Veekogude läheduses lisanduvad okaspuudele sageli veel kask, paju, lepp ja pappel.
Taigas domineerivad seega ka okaspuudega assotsieerunud loomaliigid. Loomad-linnud on peamiselt seemnesööjad (orav, pähklimänsak, pasknäär), herbivoorid putukad (süües lehti ja puitu) ja imetajad (hirv, põder, jänes, kobras). Kiskjad taigas on hundid, ilvesed, ahmid. Need loomaliigid (nagu taiga taimedki) on küla talvega hästi kohastunud.
8. Tundra vöönd moodustab põhjapoolkeral 1000 km laiuse vöö, olles taimkatte põhjaleviku ja kõrguse piiriks. Eluvormid on limiteeritud madalate põõsaste ja matisarnaste taimedega. Arktiline tundra piirneb põhjapooluse ja lõunast okasmetsadega. Alpiinses tundras (võib olla puudega) ja arktilises tundras on sarnased tingimused, seega ka sarnane floora ja fauna (ca 40% taimeliikidest, mis on leitud alpiinsest tundrast, on leitud ka arktilisest tundrast). Sellest hoolimata on olulised kahe keskkonna erinevused:
8.1. Arktilises tundras on kliima tihti väga külm, väga lühiajalise valgusperioodiga. Lühikese sooja suve jooksul, mil päeva pikkus on ca 24 h, toimub kiiresti enamus taimede produtseerimisest ja paljunemisest. Juulikuu keskmine temperatuur ulatub 10 kraadini. Kogu suve vältel võib olla öökülmi ja sadada lühiajalist lund. Sademeid on vähe (200-300 mm/a), kuid õhuniiskus on siiski suur, eriti suvel. Suurem osa sademeid sajab suviste uduvihmadena, ainult 10% talvelumena. Pinnas külmub ja sulab ebaühtlaselt, suvel lahtisulanud pinnasekihid on enamasti liigniisked, sest igikelts (lõplikult külmunud maapind) takistab vee sissenõrgumist. Lahtisulanuna hakkab veega küllastunud muld nõlvadelt alla valguma (maavoole), tekitades iseloomuliku viirulise või astmelise muld- ja taimkattemustri.
Liigniisketest muldades, kus mikrobioloogiline tegevus on nõrk, valitseb muldades anaeroobsus, mullad on happelised, huumusevaesed, väikese lämmastikuvaruga. Taimejuured saavad levida ainult mulla pealmistes kihtides ja vahetult sambla all, seega on seletatav ka pikkade taimevormide (puude) puudumine tundras. Valdavad eluvormid on samblad ja samblikud, kääbuspõõsad, tarnad, kõrrelised. Seemned ei jõua igal suvel valmida, valdavaks on vegetatiivne paljunemine. Spetsiaalsed vormid – madalad ja maadligi.
8.2. Alpiinsed tundrad levivad kõikidel laiuskraadidel kui kõrgus üle merepinna on piisavalt suur, isegi troopikas (kuigi seal on see piiratud väga suurte kõrgustega, kus temperatuur langeks öösiti alla 0 kraadi). Kontrastina arktilisele tundrale, varieerub alpiinses tundras päeva pikkus vähe, olles aasta läbi 12 h. Toimub ka aeglane, kuid aastaringne fotosüntees. Alpiinsetele tundratele on iseloomulikud unikaalsed dominandid – need on tugevad, jämedate vartega püstise rosetiga püsikud.
Vastuseks külmale elavad paljud tundra loomad urgudes. Paljud artropoodid talvituvad inaktiivses vormis, mis on täiskasvanud vormidega võrreldes külma suhtes resistentsemad. Suuremad loomad on kõik herbivoorid – muskusveised, karibuud Põhja-Ameerikas, põhjapõdrad Euroopas ja Aasias. Tähtsamad väikesed loomad on lemmingud ja polaarrebased.
Troopiliste vihmametsade e täpsemalt igihaljaste troopilise ja ekvatoriaalsete metsade vöönd ümbritseb maakera ekvatoriaalse vööna ja katkeb vaid mäestike ja kõrgete kiltmaade kohal. Seda vööndit peetakse enam kõikide koosluste kompleksiks, sest seal on taime- ja loomaliike rohkem kui üheski teises koosluses maailmas. 1 ha võib leida üle 300 puuliigi, paljud neist 50-60 m kõrgused, sageli liitunud võradega, seega on metsaalune hämar ja peaaegu õistaimedeta. Kui üks hiigelpuudest välja langeb, siis täidavad tema koha kiirekasvulised sekundaarmetsa liigid ja need asenduvad alles aja jooksul aeglasemalt kasvavate ülarindepuudega. Suure liigirikkuse tõttu on peaaegu võimatu, et koha asustaks sama liiki puu. Paljud gigantsetest puudest on kaetud epifüütidega, nagu orhideed ja bromeelialised.
Muld on troopilistes vihmametsades tüüpiliselt vaene, sest kõrged temperatuurid ja sademed viivad kiirele lagunemisele, mis saavutavad orgaanilise aine moodustamise protsessidega võrreldes ülekaalu. Kuid mineraalainevaru väljauhtumist ei ole, sest aineringe on kiire ja taimed võtavad laguained kohe juurte ja mükoriisa kaudu tagasi. Seetõttu saabki vihmamets püsida aastatuhandeid ühel ja samal kohal. Korduva metsahävitamise tagajärjel vaesub pinnas sedavõrd, et mets asendub väheliigiliste kõrgrohustute või sõnajalakooslustega.
Kuigi mets on äärmuslikult tihe, võivad ühe liigi erinevad isendid asuda üksteisest suhteliselt kaugele ja vajavad seega sümbiootilisi (mutualistlikke) suhteid loomadega, kes neid tolmeldaks.
Loomad on olulised ka viljade ja seemnete levikul. Nad on tüüpilised puudeelanikud (ahvid, linnud, putukad, maod, nahkhiired ja isegi konnad) ja leiavad toitu ja varju mõni meeter üle metsaaluse. Soe keskkond annab võimaluse kõigusoojastele loomadele (1 ha metsas võib olla kuni 30 liiki konni).
2. Savann on troopiline või subtroopiline rohumaa üksikute puudega. Levib tavaliselt väheste sademetega kontinentaalsetel aladel (Lõuna-Ameerika keskosas, Kesk- ja Lõuna-Aafrikas, ka Austraalias ja osaliselt Lõuna-Aasias). Savannides on selgelt eristunud kolm aastaaega: külm ja kuiv, kuum ja kuiv ning soe ja märg. Enamus savannimuldadest on vaesed ja õhukese huumushorisondiga, mõned ka viljakad.
Kõiksugused rohumaad (ka savann) on oma vormilt ja ehituselt suhteliselt lihtne, kuid siiski liigirikas. Sagedased tulekahjud ei lase puudel kasvama hakata ja inhibeerivad ka rohttaimede juurdekasvu (enamasti kõrrelised, kuid ka nendega koos kasvavad silmatorkavate õitega putuktolmlejad rohttaimed). Savann on koduks mõnedele maailma suurematele herbivooridele (kaelkirjak, sebra, antiloop, pühvel ja känguru), on ka mõningaid kaevujaid loomi: hiired, mutid, maod, oravad, kaevurkilpkonnad jne.
Kui parasjagu tulekahju ei ole, siis on rohumaadel head toiduressursid, sest taimede kasv on kiire. Varjumiseks pole palju võimalusi, ainult maapinnal. Savanni loomad on aktiivsemad vihmaperioodil ja on öise eluviisiga. Talvel (kuival ajal), kui vegetatsioon on kuivanud, on mõned loomad talveunes või elatuvad seemnetest ja surnud taimeosadest.
3. Kõrbed on bioomide seas ühed karmimad: temperatuur võib maksimaalselt ulatuda kuni 50 kraadini, kuid peamisteks limiteerijaks on siiski sademetehulk, mis on vähem kui 30 cm aastas. Seega saavutavad kõrbes soojaküllus ja sademetevaegus oma äärmuse; nende koosmõju muutub põhiliseks taimkatet kujundavaks teguriks, jättes valgusrežiimi ja taimedevahelised mõjutused tahaplaanile.
Taimkate on hõre ja laigutine. Esineb nii kuuma- kui ka külmakõrbi. Kuumad kõrbed levivad USA edelaosas, piki Lõuna-Ameerika rannikut, Põhja-Aafrikas, Austraalia keskosas, Kaug-Idas. Külmad kõrbed Kaljumägede lääneosas, Ida-Argentiinas ja rohkesti Kesk-Aasias. Kuivemad kõrbed on Tšiilis olev Atakama, Aafrikas olev Sahaara ja osa Kesk-Austraaliast, kus aasta keskmine sademete hulk on vähem kui 2 cm ja mõnel aastal ei saja üldse. Sellistes kõrbetes polegi püsivat taimkatet. Teiste kõrbete taimkattes domineerivad üksikult asetsevad põõsad, mis on ümbritsetud kaktustest ja teistest sukulentidest. Kõrbetaimedel on füsioloogilised ja morfoloogilised adaptatsioonid ekstreemseteks temperatuurideks ja põuaks.
Loomadest on valdavateks seemnetoidulised sipelgad, linnud ja närilised (ekstreemsetes tingimustes on taimede seemnetoodang tohutu). Olulisemad seemnetoiduliste vaenlased on reptiilid – maod ja sisalikud. Ka loomad on kohastunud vähese veega ja ekstreemsete temperatuuridega. Paljud elavad kaevunult ja on aktiivsed ainult jahedatel öödel, teised on päikesekiirgust peegeldava värvusega jne.
4. Torkpõõsastikud levivad piki rannikut kesklaiuskraadidel, kus ookeanihoovused ringlevad kalda lähedal. Iseloomulikud pehmed, sajurikkad talved, pikad kuumad suved. Sellised põõsastikud on tihedate ogadega igihaljaste lehtedega ökosüsteemid. Esimesena kirjeldatud Vahemere piirkonnas, on leitud ka piki California rannikut, Tšiilis, Edela-Aafrikas ja Edela-Austraalias. Sarnaselt troopilistele rohumaadele on põõsastikud kohastunud perioodiliste tulekahjudega, omades ulatuslikku juurte süsteemi (regeneratsioon ja toitained). Paljud liigid produtseerivad ka seemneid, mis idanevad alles peale kuumaga töötlemist.
Loomadest on iseloomulikud võrsetest toituvad hirved, viljasööjad linnud ja närilised, kes söövad üheaastaste taimede seemneid, samuti ka sisalikud ja maod.
5. Parasvöötme rohumaade enamus tunnustest on sarnased savanniga, kuid erinev on just temperatuur. Parasvöötme rohumaadel palju nimesid: Lõuna-Aafrikas rohtlad, Ungaris pustad, Argentiinas ja Uruguais pampad, Venemaa ääretutes avarustes laiuvad stepid, Põhja-Ameerika keskosas lauskmaad ja preeriad (mõnikord nimetatakse neid ka steppideks). Kuidas saavad sellised rohumaad säilida? Võtmeks on regulaarsed põuaperioodid (2 korda aastas) ja põlengud, mis takistavad põõsaste ja puude sissetungi ning domineerimist.
Loomadest on esindatud suured kariloomad: näiteks Põhja-Ameerikas piison, Aafrika rohtlates gasellid ja sebrad, Aasia steppides metsikud hobused. Kariloomadest toituvad omakorda mõned suured karnivoorid (lõvid, hundid).
6. Parasvöötme metsad kasvavad kesklaiuskraadidel regioonis, kus on piisavalt niiskust, et saaks kasvada suured puud, osa Ida-USAs, osa Kesk-Euroopas ja väike osa Ida-Aasias, praegusajal on vöönd katkendlik. Iseloomulikud on laialehised puuliigid. Temperatuur kõigub väga külmast talvel kuni kuumani suvel
(-30˚C kuni +30˚C), kasvuperiood on 5-6 kuud. Sademeid on piisavalt, et muld oleks parasniiske kogu aasta, mulla huumusekiht on tüse.
Parasvöötme heitlehistel metsadel on välja kujunenud selge aastane rütm, külmal ajal on puhkeperiood (lehed on langetatud), kevadel uus vegetatsiooniperiood. Tsüklit peetakse adaptatsiooniks, et hoida vett. Vööndi kliimatingimustes on heitlehised puud okaspuude ees eelistatud igasugustel muldadel (peale toitevaeste soode). Metsarinded on avatumad kui troopilises metsas, kuid mitte nii kõrged.
Lehtpuud jõuavad vegetatsiooniperioodi vältel luua uuesti kogu assimilatsiooniaparaadi (aastavõrsed uute lehtedega), võrsed jõuavad puituda ning varuda toitaineid järgmiseks kevadeks. Suvehaljaste lehtede varisemine kõrvaldab puude ainevahetusjäägid ja kahandavad talvel transpiratsiooniks kuluva vee hulka. Kõik see võimaldab lehtpuudel toota orgaanilist ainet kiiremini.Lehtpuud ületavad okaspuid kasvukiiruse poolest, kuid jäävad alla elukestuse ja lehestiku kogupinna poolest.
Eristatakse sambla- ja samblikurinnet, rohu-, põõsa- ja I või ka I ja II puurinnet. Varieerub domineeriv puuliik: mõnedes kohtades valdavaks tammed, teistes kased, pöögid, vaher jne. Inimesed on parasvöötme metsi väga palju mõjutanud, raiudes seda mitmesugusteks materjalideks ja kütteks. Ainult hajutatud jäägid veel maailmas alles. Euroopa lehtmetsad on floristilise vaesumise ja ammuse kultuuristamise tõttu valdavalt monodominantsed tammikud või pöögikud, harvem võib kohata polüdominantseid pärna-vahtra-jalakametsi ja teisi kombinatsioone, neid leidub just erakordselt soodsates tingimustes.
Kuna toiduressursse (tammetõrud, pöögipählik) on parasvöötme metsades palju ja elupaigad on mitmekesised, siis on metsad suhteliselt loomarikkad. Varieeruvus on tohutu nii mikroorganismide kui putukate kui ämblikulaadsete seas, kes elavad lehevarises või toituvad lehtedest ülemiste rinnete põõsastel ja puudel. Mitmekesisus on suur ka linnu- ja loomaliikide hulgas (just pisiimetajad), kuigi nende elu on inimese poolt tugevasti mõjutatud.
7. Taiga e okas- e boreaalne mets levib laia ribana üle Põhja-Ameerika, Euroopa ja Aasia kuni arktilise tundra lõunapiirini. Taiga on maismaavöönditest pindala poolest suurim. Iseloomulik on jahe ja niiske kliima, karmid talved ja lühikesed suved, mis võivad küll ka soojad olla. Sademete hulk (300-600 mm/a)on suhteliselt suur, auramine mõõdukas, nii et metsapuudele jätkub siin vett ja põuda ei esine. Sademed enamasti lumena, seega pole nad tavaliselt kevadise sulani kättesaadavad. Vaikse ookeani rannikul on suhteliselt soojemate ja niiskemate tingimustega okasmetsad. Muld on taigas õhuke ja happeline ning moodustab aeglaselt tänu madalale temperatuurile ja pidevalt suurenevale (aeglaselt lagunevale) okkavaibale metsas.
Taiga on igihaljaste okaspuudega mets, puurinde võrade all olevad taimed moodustavad enamasti hõreda põõsarinde ja hästi väljakujunenud puhma-rohurinde ning samblarinde. Tavaliselt jagatakse stabiilset taigakooslust veel kahte tähtsamasse rühma: 1. varjukad kuuse ja nulumetsad e tumetaiga; 2. valgus-rohked männi- ja lehise-metsad (vaesemad mullad,kontinentaalsem kliima), heletaiga. Veekogude läheduses lisanduvad okaspuudele sageli veel kask, paju, lepp ja pappel.
Taigas domineerivad seega ka okaspuudega assotsieerunud loomaliigid. Loomad-linnud on peamiselt seemnesööjad (orav, pähklimänsak, pasknäär), herbivoorid putukad (süües lehti ja puitu) ja imetajad (hirv, põder, jänes, kobras). Kiskjad taigas on hundid, ilvesed, ahmid. Need loomaliigid (nagu taiga taimedki) on küla talvega hästi kohastunud.
8. Tundra vöönd moodustab põhjapoolkeral 1000 km laiuse vöö, olles taimkatte põhjaleviku ja kõrguse piiriks. Eluvormid on limiteeritud madalate põõsaste ja matisarnaste taimedega. Arktiline tundra piirneb põhjapooluse ja lõunast okasmetsadega. Alpiinses tundras (võib olla puudega) ja arktilises tundras on sarnased tingimused, seega ka sarnane floora ja fauna (ca 40% taimeliikidest, mis on leitud alpiinsest tundrast, on leitud ka arktilisest tundrast). Sellest hoolimata on olulised kahe keskkonna erinevused:
8.1. Arktilises tundras on kliima tihti väga külm, väga lühiajalise valgusperioodiga. Lühikese sooja suve jooksul, mil päeva pikkus on ca 24 h, toimub kiiresti enamus taimede produtseerimisest ja paljunemisest. Juulikuu keskmine temperatuur ulatub 10 kraadini. Kogu suve vältel võib olla öökülmi ja sadada lühiajalist lund. Sademeid on vähe (200-300 mm/a), kuid õhuniiskus on siiski suur, eriti suvel. Suurem osa sademeid sajab suviste uduvihmadena, ainult 10% talvelumena. Pinnas külmub ja sulab ebaühtlaselt, suvel lahtisulanud pinnasekihid on enamasti liigniisked, sest igikelts (lõplikult külmunud maapind) takistab vee sissenõrgumist. Lahtisulanuna hakkab veega küllastunud muld nõlvadelt alla valguma (maavoole), tekitades iseloomuliku viirulise või astmelise muld- ja taimkattemustri.
Liigniisketest muldades, kus mikrobioloogiline tegevus on nõrk, valitseb muldades anaeroobsus, mullad on happelised, huumusevaesed, väikese lämmastikuvaruga. Taimejuured saavad levida ainult mulla pealmistes kihtides ja vahetult sambla all, seega on seletatav ka pikkade taimevormide (puude) puudumine tundras. Valdavad eluvormid on samblad ja samblikud, kääbuspõõsad, tarnad, kõrrelised. Seemned ei jõua igal suvel valmida, valdavaks on vegetatiivne paljunemine. Spetsiaalsed vormid – madalad ja maadligi.
8.2. Alpiinsed tundrad levivad kõikidel laiuskraadidel kui kõrgus üle merepinna on piisavalt suur, isegi troopikas (kuigi seal on see piiratud väga suurte kõrgustega, kus temperatuur langeks öösiti alla 0 kraadi). Kontrastina arktilisele tundrale, varieerub alpiinses tundras päeva pikkus vähe, olles aasta läbi 12 h. Toimub ka aeglane, kuid aastaringne fotosüntees. Alpiinsetele tundratele on iseloomulikud unikaalsed dominandid – need on tugevad, jämedate vartega püstise rosetiga püsikud.
Vastuseks külmale elavad paljud tundra loomad urgudes. Paljud artropoodid talvituvad inaktiivses vormis, mis on täiskasvanud vormidega võrreldes külma suhtes resistentsemad. Suuremad loomad on kõik herbivoorid – muskusveised, karibuud Põhja-Ameerikas, põhjapõdrad Euroopas ja Aasias. Tähtsamad väikesed loomad on lemmingud ja polaarrebased.
KUI JÄI VÄHEKS, SIIS JÄTKA ALLOLEVATEL LEHEKÜLGEDEL
Eestikeelne ja viidetega uutele allikatele: http://www.geo.ut.ee/kooligeo/loodus/
Ingliskeelne: http://www.blueplanetbiomes.org/world_biomes.htm
Ingliskeelne: http://www.blueplanetbiomes.org/world_biomes.htm